12 veebr 2015
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kallid kaasliiklejad, mis toimub?!
 
Sõitsin 6.02.2015, reede õhtul, Tallinnast Pärnusse. Astusin sisse tanklasse, et auto kütusevarusid täiendada. Järjekorras seistes jäin mõtlema: mida inimesed lisaks kütusele ja autopesule veel ostavad? Suured kohvid, kabanossid ja veel palju muud. Jah, süüa on vaja kui nälg näpistab, küsimus on hoopis kohas, kus süüakse. Tavaliselt süüakse aja kokkuhoiu mõttes autos. Kus sööb juht? Loomulikult ka autos ja tihti sõidu ajal.
Ei taha hakata siin moraali lugema sellest, mida ütleb liiklusseadus kõrvaliste asjadega tegelemise kohta sõiduki juhtimise ajal. Küsimus on selles, kas juht austab kaasliiklejaid, järgides seadust või mitte.
 
Aga asja juurde. Vaadates liikluse kiirust ja sõidustiili maanteel, tekkis küsimus: Kas need autojuhid, kes „tankisid“ ennast toiduga ja väljusid minuga koos, et suunduda Pärnu poole, ikka ise saavad aru, mida nad teevad?
Kas nad arvestavad ilmastiku olusid, kellaaega (kell oli pool kuus õhtul, hakkas hämarduma ja tee oli ääretult libe)? Temperatuur kõikus 0 kraadi ümber, mis lubas oletada, et teel on must jää… Kaasliiklejate autode rataste alt pritsis lume, soola ja pori segu…. Nüüd taas küsimused? Milline on sõiduki rehvide haardumine teega? Milline on nähtavus? Milline on peatumisteekond reaalselt, mitte paberil välja arvutatult?
 
Kas olete kunagi mõelnud sellele, kui suur osa juhi tähelepanust on hõivatud auto teel hoidmisele, kui palju söömisele ja kohvitopsi otsimisele salongist? Kui palju aega kulub juhil käes oleva toidu suu juurde tõstmiseks, vaatamiseks, mida ta hammustab ning siis pilgu jälle teele suunamiseks? Arvan, et paar sekundit ehk kindlasti. Või vaatamiseks, kus asub sõidukis kohvitops, selle suu juurde tõstmiseks, proovides leida sealt  joogitopsi kaanel olev  auguke ning üritades juua seda kuuma  jooki, samal ajal proovida püsida oma sõidurajal ja üritada teeaugust mööda sõita. Sellekski arvan kuluvat aega ka paari kolme sekundi kanti…
 
Nüüd kujutlege olukorda, kus pere on väljasõidul. Kütusetanklas ostetakse perele kabanossid ja joogid,  lapsed istuvad tagaistmel ja naudivad ostetut. Ka vanemad söövad sõidu ajal, kõigil on ju kiire…. Äkki üks tagaistuvatest lastest pigistab oma söögipoolist veidi kõvemini, kaste lendab mööda salongi ja riideid, segadust kui palju. Kuidas reageerib juht, kes on hõivatud auto juhtimise ja enda kabanossi söömisega? Mitme allika vahel peab juht nüüd oma tähelepanu jagama? Kust võtab juht endale aja ja mille arvelt? Millal tegeletakse sõiduki juhtimisega, liiklusolude täpse tajumisega, teiste liiklejatega arvestamisega?
 
Paar mõtlemapanevat numbrit. Kui sõiduk sõidab maanteel 90 km/h, siis läbib sõiduk ühes sekundis ca 25 meetrit. Kiiruse juures 100 km/h läbib sõiduk ca 28 meetrit sekundis. Tulles tagasi eelmise jutu juurde, siis meenutan, et pelgalt toidu suu juurde tõstmiseks ja hammustamiseks kulus ca 2 sekundit, mille jooksul läbisite juba 50 meetrit, teadmata mis teel tegelikult on toimunud. Seda muidugi juhul kui sõitsite 90 km/h.
 
Kujutlege… te sõidate rahulikult sihtpunkti poole ja teel tuleb teile vastu selline „pomm“, kes ei tea või ei saa aru oma tegevuse tagajärgedest. Tuleb tunnistada väga kurba tõde, et sellel samal reedel sai Pärnu lähedal kaks inimest surma… Jah, seal oli küll põhjuseks möödasõidu reeglite rikkumine ja halvad teeolud.
Mulle jääb arusaamatuks, miks alati süüdistatakse enamus kordadel halbu teeolusid? Teeolud on meie kliimas pidevas muutuses, see on ju alati meie kliimas nii olnud. Kallid juhid, arvestage palun sellega. Kui kodust välja lähete, vaatate ju õue ja hindate temperatuuri ning valite endale sobivad riided ja jalanõud. Autoga sõites ei vajuta keegi teine teie eest gaasipedaali ja ei vali teile sobivat sõidukiirust. TE TEETE SEDA ISE! Teie ise hindate kiirust, millega saate just teie hakkama.
 
Kuidas te tunneksite ennast oma talvesaabastega liuväljal? Saaksite te joosta, järsku liikumissuunda muuta või näiteks äkki seisma jääda?  Sõidukirehvid on teil ju ka sellised nagu teie talvesaapad. Kas teie sõiduki rehvid on ikka sellised nagu nad talve alguses sõidukile alla said? Ega nad juhuslikult kulunud ei ole?
Siit ka minu reisi ajal tekkinud mõtted. Sõites 90 km/h ja vahel ka aeglasemalt, kuna ilm oli kole, jäi küll mulje, et ma seisan paigal. Minust sõideti mööda nagu postist. Usun, et nii mõnigi nosis samal ajal mõnusasti „teele“ kaasa ostetud kabanossi. Kallid kaasliiklejad, ma saan aru, et teil on vahest natuke kiire (kuigi vaevalt te Pärnusse lennuki peale kiirustasite). Aga kas me tõesti peame selliseid katseid liikluses läbi viima oma lähedastega? Jah,  just oma lähedastega, kuna väidetavalt Eestis on kõik omavahel vist sugulased!
 
Üks mõte veel. Ma ei kujuta ka oma kõige hullemas unenäos ette, mida tunneb tegelikult just see juht, kes oli selle reedese avariiahela algataja. See kes alustas seda meeletut möödasõitu, mille tagajärgedest saab ta alles hiljem aru, kui üldse saabki… Oli tal tõesti nii kiire…..
 
Kallid kaasliiklejad arvestagem üksteisega! Võtke oma toimetuste jaoks aega. Kui autol on  kütus otsas, siis võtate ju selleks aega ja tangite. Tavaliikluses ei tee keegi seda sõidu ajal!  Kui kõht on tühi, siis leidke aega ja sööge rahulikult. Uskuge mind, teie organism kiidab teid selle eest. Hiljem saate rahulikult ja palju turvalisemalt oma teekonda jätkata.
 
Jõua alati turvaliselt koju!
 
Haja Autokooli liiklusõpetaja Raigo Koorem
 
[üles]

Vasta

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>